Prosopograafia on ajalooteaduse uurimismeetod, mis seisneb inimrühma biograafiliste andmete analüüsis. Prosopograafiale on iseloomulik, et uuritakse üksikisikutest moodustunud rühmi, mitte institutsioone ega üksikisikuid kõigi oma individuaalsete eripäradega.
Prosopograafia hakkas kujunema 19. sajandil ning laiemalt levima 1920. ja 1930. aastatel. Teise maailmasõja järel suurenes prosopograafia populaarsus veelgi, sellele aitasid kaasa arvutite areng ja uute uurimissuundade esilekerkimine. Tulemusena hakkasid ajaloolased üha rohkem uurima masse ja ühiskondlikke protsesse, mille jaoks prosopograafia osutub sageli sobivaimaks meetodiks.
Prosopograafiale on iseloomulik uuritava inimrühma kohta elulooliste andmete kogumine, küll aga võib erineda andmete süstematiseerimise viis. Prosopograafilised andmekogud võivad olla näiteks lühinarratiivid, relatsioonilised andmekogud või mitmesuguste keerulisemate mudelite abil kujundatud kogud. Andmete analüüs võib olla nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne ning ühe analüüsi käigus võidakse vastuseid otsida mitmele küsimusele. Seetõttu on prosopograafia levinud mitmes ajalooteaduse harus. Loe edasi ...
