Käes on õhtu. Laps istub oma toas, telefon käes, ja vaatab üha uuesti klassi ühisesse vestlusesse ilmunud pilti. Keegi on tema fotot muutnud, lisanud pilkava teksti ja teised naeravad. Mõne minutiga levib see edasi, ilmuvad uued kommentaarid ja emotikonid. See võib paista tühise naljana, aga lapse jaoks võib see olla hetk, mil tema turvatunne mureneb. Ta ei tea enam, keda usaldada, kuidas homme kooli minna või kuidas seda kõike peatada.
Käin koolides «Hooli ja märka» tunde andmas ning lastega küberkiusamisest rääkides kuulen sageli, et see on osa jaoks neist justkui tavaliseks muutunud. Näiteks peetakse naljakaks klassikaaslastest meemide tegemist ja nende ühisesse vestlusesse postitamist. Samuti kohtab arusaama, et see, mis toimub veebis, ei ole päriselu ega tee kellelegi päriselt haiget.
Küberkiusamine on digitehnoloogia vahendusel toime pandud kiusamine, mille eesmärk on teist inimest alandada, tõrjuda, ahistada või muul viisil kahjustada. Kõige sagedamini puudutab see lapsi ja noori. Küberkiusamine võib avalduda näiteks halvustavate kommentaaridena sotsiaalmeedias või selles, et internetis jagatakse inimese loata fotosid ja videoid, et teda naeruvääristada. Mõnikord tehakse pilkavaid meeme või naljapilte, mida levitatakse klassi ühises vestluses. See võib inimest, kelle üle niisugust «nalja» tehakse, sügavalt alandada.
Küberkiusamine ei jäta sinikaid, kuid selle põhjustatud haavad võivad olla sügavad. Just seepärast ei tohi digikeskkonnas toimuvat alahinnata. Mis sünnib telefonis ja sotsiaalmeedias, kandub kaasa lapse igapäevaellu, enesehinnangusse ja vaimsesse heaolusse.
Maailma Terviseorganisatsiooni uuringu järgi on iga kuues nooruk kogenud küberkiusamist ning iga kaheksas tunnistab, et on selles ka ise osalenud. Viimase kümnendi jooksul on küberkiusamisest saanud laialt levinud kiusamise vorm, millel võivad olla laste ja noorukite tervisele sügavad ja kauakestvad tagajärjed.
Küberkiusamise ohvriks langenud noored tunnevad sageli üksildust, kaotavad usalduse teiste inimeste suhtes ning sulguvad endasse. Noorukitel võib küberkiusamise ohvriks langemine tuua kaasa depressiooni ja suitsidaalse käitumise. Pidev vaimne pinge võib väljenduda ka füüsilistes sümptomites, nagu unehäired, väsimus, peavalu, kõhuvalu ja söömishäired.
Eriti rängalt mõjuvad sellised küberkiusamise vormid, mis toimuvad avalikult ja jätavad püsiva digitaalse jälje, näiteks postitused sotsiaalmeedias, piltide või videote jagamine ning muu avalikult ja kiiresti leviv veebisisu. Need võivad tekitada noortes rohkem häbi, abitust ja ärevust kui üks ühele tekstisõnumid või telefonikõned.
Küberkiusamise vastu võitlemine nõuab süsteemset lähenemist. Noori tuleb õpetada aru saama, kuidas nende sõnad ja teod võivad teisi mõjutada. Seega on oluline, et lapsevanemad ja koolid pööraksid tähelepanu laste ja noorte sotsiaalsete oskuste ja empaatiavõime arendamisele. Noored, kes mõistavad teiste inimeste tundeid ja suudavad end ohvri olukorda asetada, on väiksema tõenäosusega ise küberkiusamise toimepanijad. Suurema tõenäosusega nad hoopis sekkuvad ja aitavad ohvrit, kui nad näevad küberkiusamist pealt.
Ennetuses on kõige olulisem roll lapsevanemal. Lapsevanema ülesanne on rääkida oma lapsega digimaailma võimalustest ja ohtudest ning arutada, millised tagajärjed võivad kiusamisel olla nii ohvrile kui ka kiusajale. Avatud vestlused aitavad lapsel mõista, miks hooliv ja vastutustundlik käitumine on tähtis, ning annavad talle oskuse keerulistes olukordades paremini toime tulla.
Täiskasvanute suhtlusviis veebis mõjutab otseselt seda, mida lapsed normaalseks peavad. Kui vanemad ise teevad solvavaid nalju, jagavad halvustavat sisu või osalevad küberkiusamises, võib laps järeldada, et selline käitumine on lubatud. Täiskasvanud peavad oma käitumisega näitama, et austus, empaatia ja lugupidamine kuuluvad loomuliku osana ka digisuhtluse juurde.
Lapsevanem ei saagi kõiki digimaailma ohte ette näha. Tähtis on olla oma lapse jaoks olemas, küsida, kuulata ja vajadusel koos juurde õppida.
Abiks on veebilehed suurimjulgus.ee või noor.targaltinternetis.ee/kuber-kiusamine.